MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
MEEDIAGALERII

Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 1. jaanuar 2017
Arvatav sugu oli tüdruk.

Emme mõtles mind oodates: Esimene trimester olin päris kindel, et tuleb poiss. Kõik oli hoopis teistmoodi, kui esimise raseduse ajal. Koguaeg iiveldas ja süüa tahtsin ainult soolast ning haput, magus ei läinud absoluutselt peale (ilmselt esimest korda elus). Teine trimester oli lust ja lillepidu. Enesetunne oli hea ning kõht oli ka piisavalt väike, et mitte vaevusi tekitada. Mõtlesin, et pole see ootusaeg ju nii raske midagi, et täitsa vabalt võib oodata.:) Kolmas trimester hakkas venima ja ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Viimased paar kuud olid füüsiliselt väga rasked. Magada absoluutselt ei saanud ning Ellile väga meeldis mind koguaeg närvidesse togida (mis on väga-väga valus!). Lõpuks ma lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal see väike aktivist sealt kõhust välja tuleb.

Issi mõtles mind oodates: Alguses oli naisel koguaeg paha olla, siis peale kolmandat kuud oli ta lihtsalt pahur.:D Tallinnas pakuti lapse sooks kolmes ultrahelis tüdruk, aga Hiiumaa haiglas arvasid ikka, et võib poiss ka olla. Minul oli ükskõik peaasi, et laps oleks terve ( naistega saab ka kalal käia, kui noorelt välja õpetad). Nime valimine osutus päris pikaks protsessiks. Kuna tegemist teise lapsega, ei olnud enam nii pabinas:)

Oodates kutsuti mind nii: Tibu


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 27. detsember 2016 kell 05:10
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3180 grammi
Olin sündides: 50 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/9
Minu juuksed olid Pruunid
Silmad olid Hallid

Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Hiiumaa Haigla
Sünni juures viibisid: Issi ja ämmaemand
Ämmaemand oli: Riina Tamm
Arst oli: Arst ei jõudnud :)

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Kuna kõik toimus nii kiiresti, siis sünnituse võttis vastu ämmaemand Riina, arsti kutsuda ei jõutud. Emmele meeldis väga, et ämmaemand lasi tal olla täpselt nii, nagu ta olla tahtis. :)

Emme kirjeldus sünnitusest: Olin kindel, et sünnitan 26.detsember, kuna nägin seda millalgi novembris unes. Kui 26.detsember kätte jõudis, siis üllatus-üllatus, kella kolme paiku päeval hakkas selg kergelt tuikama ja kõht natuke toonusesse minema. Sai veel viimased asjad haiglakotti pandud ning ka Mia kott vanaema juurde minekuks valmis seatud ja siis lõppes kogu "trall". Pettumus oli suur. Õhtul 19-20 paiku tundsin ennast kuidagi väga väsinuna ning läksin magasin tunnikese (mis on minu puhul väga kahtlane). Peale seda olin puhanud ja värske ning voodisse läksime kõik alles 2 paiku öösel. Reiko vaatas veel oma telefonist miskit ja mina üritasin magama jääda, aga und absoluutselt ei tulnud. Kusagil natuke enne nelja tundsin seljas imelikku valu ning peale seda lõi kõhtu tugev valu, mis pani mind täitsa kõverasse tõmbuma. Jõudsin Reikole öelda, et "no see oli nüüd küll sünnitusvalu", kui tundsin, kuidas veed vaikselt nirisevad. Reiko oli voodist ilmselt sekundiga püsti ja teise sekundiga olid tal juba riided ka seljas.:) Kuna veed olid natuke verised ja me ei teadnud, kas see on ok, hakkasime koheselt kiirustama (selgus, et on väga ok). Mia oli ka üllatavalt kiiresti riides ning sõit võis alata. Kohe koos vete tulekuga tekkisid ka tugevad valud kõhtu ning iga järgmine valu oli eelmisest kordades tugevam. Autos läks asi juba nii hulluks, et Reiko ei olnud kindel, kas me Miat üldse vanaema juurde jõuame viia. Jõudsime.:) Haigla uksel võttis meid vastu unine ämmaemand, kelle me üles olime ajanud. Haigla oli nii rahulik ja vaikne, terve sünnitusosakond oli vaid meie päralt. Kusagil poole viie paiku (kui haiglasse jõudsime) vaatas ämmaemand mind üle ning teatas, et avatus on 6cm, lapse pea on sügaval vaagnas ja kohe-kohe hakkan sünnitama ka. Seda oli rõõm kuulda, sest millegi muuga ma poleks nõus olnud ka. Valud muutusid järjest talumatumaks ning Reiko üritas mind lohutada, et hiljemalt seitsmeks on laps käes. See oli väga vale lause ja andsin talle oma pilguga ka sellest teada. Kaks tundi selliseid valusid oleks olnud surmav ...päriselt. Natuke enne viite vabastas ämmaemand mind KTG juhtmetest ning soovitas voodist maha ronida ja pisut jalutada. Nii kui voodist maha sain, tabas mind järgmine valuhoog ja seekord koos pressiga. Vot see oli "tore". Ma tahtsin voodisse tagasi ronida, aga ainsad asjad, mis mu kehas veel töötasid, olid häälepaelad. Isegi varvast ei suutnud liigutada. Õnneks selle pressiga veel laps välja ei tulnud ja sain sünnituslauale tagasi ronitud ning kahe järgmise pressiga (ja valuga) oli Elli mul kõhul. Kui Miat sünnitades olid pressid kõige lihtsam osa ja ma ei suutnud ära imestada, et miks osad räägivad, et see nii jube ja valus on, siis seekord sain teada.:) Elli pressis ennast ise lihtsalt meeletu jõuga välja, mul jäi üle seal lihtsalt olla ja üritada ellu jääda.:) Kui peale Mia sündi (9h) olin ma omadega täiesti läbi, siis peale Elli sündi (u 1h ja 15min) poleks peaaegu nagu sünnitanudki. Kõik toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud äragi väsida, valu läks ka üllatavalt kiiresti meelest. Pisike Eleonora mässiti teki sisse ja anti issi kätte. Natuke vääksus ning siis vaatas oma issit kurja pilguga, täpselt nagu suur õde Miagi seda omal ajal tegi.

Tugiisiku kirjeldus: Kõik algas kodus umbes kella 4 paiku öösel. Edasi läks asi juba väga kiiresti. Pidime veel Mia minu ema juurde viima, küsisin Kaie käest kas ikka jõuame. Haiglas läksime kohe sünnitustuppa. Ämmaemand arvas, et Kaie võiks veel ringi jalutada, aga kui püsti sai ei jõudnud sammugi astuda, kui laps juba põhimõtteliselt pea välja pistis. Muidu läks sünnitus hästi ja kiiresti.
Kes mind haiglas külastasid: Külas käisid esimesena suur ja uhke õde Mia, mitte-vähem-uhke vanaema Eve, uhkusest pakatav tädi Anngrett ja tema elukaaslane Oskar. Peale neid käis veel ka uhke vanaisa Raigo oma perega uut ilmaimet kaemas.

Haiglas veedetud aeg: Oli lühike. :) Välja saime juba 28.detsembri hommikul. Muidu oli täitsa mõnus seal olla- personal oli tore, saime isegi "perepalati" (olime kahe voodiga palatis, aga kuna rohkem sünnitajaid polnud, siis Reiko hõivas teise voodi) ning söögiks sai lausa ahjulõhet ja pontšikuid (vau).

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Eleonora Sahtel, see pandi minule 2. jaanuar 2017 (6-päevaselt). Nime tähendus: Valgus

Miks just selline nimi? Tundus õige. :)
Variante oli mitmeid, aga see nimi meeldis meile kõigile. Teised nimed tekitasid kergeid vaidlusi, aga kui Eleonora sai välja pakutud, siis me justkui ei mõelnudki enam nime teemal edasi. Sai niimoodi vaikselt ära otsustatud.
Teised valikud olid: Hanna-Britt oli ka üks favoriitidest. :)

Minu hüüdnimedeks on: Elli

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 28. detsember 2016 (1-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Aevastaja maja Pöialpoiste külas
Kodus võttis vastu: Lumivalgeke ja Tuhkatriinu (kalad)

Päevast lühidalt: Magasin enamuse ajast.
Ilm oli: Päiksepaisteline



POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!